Sügisvärvid Võrumaal

Retk algas Lindora laadaplatsi keskmest – samas kohas peetakse vaid loetud päevade pärast Lõuna-Eesti kõige pikemate traditsioonidega laata! Esimeseks sihtmärgiks oli jõuda Piusa jõe ning sealsete liivakivi paljanditeni. Kui ilmataat oli vihmasadudega ametis Põhja-Eestis, siis retkelised said nautida mõnusat kuiva sügisilma kuni viimaste kilomeetriteni. Siis jõudis kahjuks ka ilmataat vihmapilvedega kohale.

Härma müürideni jõudmiseks tuli esmalt ületada Piusa jõgi, mis voolab käänulises ürgorus. Seekord jalgu märjaks ei pidanud tegema – retkelisi ootasid ees kaks ilusat purret, mis viisid neid endisele RMK matkarajale. Rada lookles pikalt mööda Piusa jõe kallast. Endine rada hakkab küll kinni kasvama, aga liikumiseks on see endiselt suurepärane. Just siit avanevad kaunid vaated 108 km pikkusele jõele. Kes mäletab, siis Haanja elamusretkel käisime me Piusa jõe alguspunktis ära. Jõgi on ajalooliselt olnud piiriks Liivimaa ja Setumaa vahel ning selline poliitiline piir tähistas ka piiri erinevate uskude – õigeusu ja katoliku usu vahel.

Ühtäkki hakkas rada tõusma ja ainult tõusma, mis tähendas ainult ühte – me olime jõudnud sihtmärgini ning asusime Härma müüride kõrgeimas kohas. Kahte kõrget liivakivipaljandit (Võru keeles müürid) Piusa jõe ääres kutsub kohalik rahvas Härma müürideks.

Härma Mäemine müür ehk Keldri müür on Eesti kõrgeim devoni liivakivipaljand. Oruperve kõrgus küündib siin 43 meetrini. Just see oligi kohaks, kuhu retkelised end fotopeatusele seadsid. Härma Alumine ehk Kõlgusniidu müür on 20,5 m kõrgune etteulatuv kalju ning on Piusa ürgorus üks kaunimaid oma erksavärviliste savikihtide ja majesteetliku püramiidja kuju tõttu. Härma müüri peal olles ei saa päris hästi arugi, kui kaunis kohas me tegelikult asusime. Ilmaasjata ei nimetata ju Härma müüre Piusa ürgoru kõige kaunimaks paigaks. Selleks tuli minna alla jõe äärde ning alles siis avanes kaljule terviklik vaade. Võtsime ette esimese peatuse – kosutasime end kuuma tee ja Carmolise tilkadega, kuum jook andis koheselt jõudu ja tegi tuju rõõmsaks! Mis seal salata – ka Põltsamaa kurgid kadusid kiirelt laualt!

Peatus tehtud, võtsime sihi Kerepäälse asula suunas. Lootsime, et saame sealt muretult läbi liikuda ilma kerepääle saamata. Õnneks ei saanudki! Asulas ootas meid teine peatus – soe tee ning Kalevi kommid! Seekord ei olnud pikaks peatuseks enam mahti – mets ootas avastama!

Peagi pöördusime suurematelt metsateedelt kõrvale eesmärgiga leida üles endine metsavendade punker, mis küll kahjuks on sisse varisenud ja ajaloo rüppe vajunud. Aga seistes punkri juures tundsime kõik sealsest paigast tulevat jõudu. Siin olid väärt mehed end metsarüpes peitnud, allikast vett käinud toomas ning kõva lahingugi maha pidanud.

Järgmiseks sihtmärgiks oli jõuda metsa peidetud Puutli õigeusu kirikuni, mis on üheks omapärasemaks vaatamisväärsuseks – tegemist on ju puukirikuga. Kirik ehitati 1935 Venemaalt siia elama asunud perede poolt ning tänaseks päevaks on see sõna otseses mõttes keset metsa, mitte lagendikul nagu võiks oodata kiriku asukoha osas.

Tuli välja, et parimad seenemetsad olid just kiriku ümbruses – retkeliste rivid venisid kole pikaks, sest kukeseente väljad hakkasid kõndimist segama ning nobenäpud soovisid õhtul kodus ikkagi seenekastet süüa!

Peale seenevälju liikusime juba retke algus-punkti suunas tagasi – meil oli jäänud veel 6 km jagu metsa- ja põlluteid. Finišis ootas kõiki retkelisi juba soe supp ning lihapirukad!

Vaata Tabina elamusretke pilte siit.

The North Face ja Elamusretked kutsuvad järgmiseks kõik jalutama juba Haapsalu elamusretkele 18. novembril!